korgõ

Võro

Etymology

From Proto-Finnic *korkëda.

Adjective

korgõ (genitive korgõ, partitive korgõt)

1. tall, high

Inflection

Inflection of korgõ

	singular	plural
nominative	korgõ	korgõq
accusative	korgõ	korgõq
genitive	korgõ	korgidõ
partitive	korgõt	korgit
illative	korgõhe	korgihe
inessive	korgõn korgõhn	korgin korgihn
elative	korgõst	korgist
allative	korgõlõ	korgilõ
adessive	korgõl	korgil
ablative	korgõlt	korgilt
translative	korgõs	korgis
terminative	korgõniq	korginiq
abessive	korgõldaq	korgildaq
comitative	korgõgaq	korgidõgaq

Derived terms

• korgus