kõne

See also: kone and kóneʼ

Estonian

Etymology

Possibly from Proto-Finnic *konëh (“magic”) (whence Karelian koneh (“magic”), Finnish kone (“machine, trick”)).

Pronunciation

• IPA^(key): /ˈkɤne/

Noun

kõne (genitive kõne, partitive kõnet)

1. speech, speaking
2. speech, oration, address
3. phone call
4. (grammar) polarity (affirmative or negative)

Declension

Declension of kõne (ÕS type 16/pere, no gradation)
		singular	plural
nominative		kõne	kõned
accusative	nom.
	gen.	kõne
genitive			kõnede
partitive		kõnet	kõnesid
illative		kõnne kõnesse	kõnedesse
inessive		kõnes	kõnedes
elative		kõnest	kõnedest
allative		kõnele	kõnedele
adessive		kõnel	kõnedel
ablative		kõnelt	kõnedelt
translative		kõneks	kõnedeks
terminative		kõneni	kõnedeni
essive		kõnena	kõnedena
abessive		kõneta	kõnedeta
comitative		kõnega	kõnedega

Derived terms

• kõnekeel
• kõneviis