õigõ

See also: oigo

Võro

Etymology

From Proto-Finnic *oikëda.

Adjective

õigõ (genitive õigõ, partitive õigõt)

1. right, correct
2. straight (not bent)

Inflection

Inflection of õigõ

	singular	plural
nominative	õigõ	õigõq
accusative	õigõ	õigõq
genitive	õigõ	õigidõ
partitive	õigõt	õigit
illative	õigõhe	õigihe
inessive	õigõn õigõhn	õigin õigihn
elative	õigõst	õigist
allative	õigõlõ	õigilõ
adessive	õigõl	õigil
ablative	õigõlt	õigilt
translative	õigõs	õigis
terminative	õigõniq	õiginiq
abessive	õigõldaq	õigildaq
comitative	õigõgaq	õigidõgaq