sõbrõ

Votic

Etymology

From Proto-Finnic *sëpra.

Pronunciation

• (Luutsa, Liivtšülä) IPA^(key): /ˈsɤbrɑ/, [ˈsɤbrə̠]
• Rhymes: -ɤbrɑ
• Hyphenation: sõb‧rõ

Noun

sõbrõ

1. friend

Inflection

Declension of sõbrõ (type III/jalkõ, no gradation)
	singular	plural
nominative	sõbrõ	sõbrõd
genitive	sõbra	sõbrojõ, sõbroi
partitive	sõbra	sõbroitõ, sõbroi
illative	sõbrasõ, sõbra	sõbroisõ
inessive	sõbrõz	sõbroiz
elative	sõbrõssõ	sõbroissõ
allative	sõbrõlõ	sõbroilõ
adessive	sõbrõllõ	sõbroillõ
ablative	sõbrõltõ	sõbroiltõ
translative	sõbrõssi	sõbroissi
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative (sg) or the genitive. ***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive.

References

• Hallap, V., Adler, E., Grünberg, S., Leppik, M. (2012) “sõbra”, in Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2nd edition, Tallinn