sõkka

Votic

Etymology

From Proto-Finnic *sokëda.

Pronunciation

• (Luutsa, Liivtšülä) IPA^(key): /ˈsɤkɑː/, [ˈsɤkːɑ]
• Rhymes: -ɤkɑː
• Hyphenation: sõk‧ka

Adjective

sõkka

1. blind
2. dark

Inflection

Declension of sõkka (type VI/valka, no gradation)
	singular	plural
nominative	sõkka	sõkkad
genitive	sõkka	sõkkajõ, sõkkai
partitive	sõkkatõ	sõkkaitõ, sõkkai
illative	sõkkasõ, sõkka	sõkkaisõ
inessive	sõkkaz	sõkkaiz
elative	sõkkassõ	sõkkaissõ
allative	sõkkalõ	sõkkailõ
adessive	sõkkallõ	sõkkaillõ
ablative	sõkkaltõ	sõkkailtõ
translative	sõkkassi	sõkkaissi
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative (sg) or the genitive. ***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive.

References

• Hallap, V., Adler, E., Grünberg, S., Leppik, M. (2012) “sõkõa”, in Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2nd edition, Tallinn