õnnetu

Estonian

Etymology

From Proto-Finnic *onnët'oin, equivalent to õnn +‎ -tu. Compare Finnish onneton.

Adjective

õnnetu (genitive õnnetu, partitive õnnetut, comparative õnnetum, superlative kõige õnnetum)

1. unhappy
2. unlucky, unfortunate

Inflection

Declension of õnnetu (ÕS type 1/ohutu, no gradation)
		singular	plural
nominative		õnnetu	õnnetud
accusative	nom.
	gen.	õnnetu
genitive			õnnetute
partitive		õnnetut	õnnetuid
illative		õnnetusse	õnnetutesse õnnetuisse
inessive		õnnetus	õnnetutes õnnetuis
elative		õnnetust	õnnetutest õnnetuist
allative		õnnetule	õnnetutele õnnetuile
adessive		õnnetul	õnnetutel õnnetuil
ablative		õnnetult	õnnetutelt õnnetuilt
translative		õnnetuks	õnnetuteks õnnetuiks
terminative		õnnetuni	õnnetuteni
essive		õnnetuna	õnnetutena
abessive		õnnetuta	õnnetuteta
comitative		õnnetuga	õnnetutega