kõnekeel

Estonian

Etymology

From kõne +‎ keel.

Noun

kõnekeel (genitive kõnekeele, partitive kõnekeelt)

1. a language as it is commonly spoken, a vernacular, colloquial language

Declension

Declension of kõnekeel (ÕS type 13/suur, length gradation)
		singular	plural
nominative		kõnekeel	kõnekeeled
accusative	nom.
	gen.	kõnekeele
genitive			kõnekeelte
partitive		kõnekeelt	kõnekeeli
illative		kõnekeelde kõnekeelesse	kõnekeeltesse kõnekeelisse
inessive		kõnekeeles	kõnekeeltes kõnekeelis
elative		kõnekeelest	kõnekeeltest kõnekeelist
allative		kõnekeelele	kõnekeeltele kõnekeelile
adessive		kõnekeelel	kõnekeeltel kõnekeelil
ablative		kõnekeelelt	kõnekeeltelt kõnekeelilt
translative		kõnekeeleks	kõnekeelteks kõnekeeliks
terminative		kõnekeeleni	kõnekeelteni
essive		kõnekeelena	kõnekeeltena
abessive		kõnekeeleta	kõnekeelteta
comitative		kõnekeelega	kõnekeeltega

Derived terms

• kõnekeelne

Further reading

• “kõnekeel”, in [EKSS] Eesti keele seletav sõnaraamat [Descriptive Dictionary of the Estonian Language] (in Estonian) (online version), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus (Estonian Language Foundation), 2009