keelto

Ingrian

Etymology

From keeltää (“to forbid”) +‎ -o. Akin to Finnish kielto.

Pronunciation

• (Ala-Laukaa) IPA^(key): /ˈkeːlto/, [ˈkeːɫtŏ̞̥]
• (Soikkola) IPA^(key): /ˈkeːlto/, [ˈke̝ːɫd̥o̞]
• Rhymes: -eːlto
• Hyphenation: keel‧to

Noun

keelto

1. ban, prohibition

Declension

Declension of keelto (type 4/koivu, lt-ll gradation)
	singular	plural
nominative	keelto	keellot
genitive	keellon	keeltoin, keeltoloin
partitive	keeltoa	keeltoja, keeltoloja
illative	keeltoo	keeltoi, keeltoloihe
inessive	keelloos	keellois, keeltolois
elative	keellost	keelloist, keeltoloist
allative	keellolle	keelloille, keeltoloille
adessive	keellool	keelloil, keeltoloil
ablative	keellolt	keelloilt, keeltoloilt
translative	keelloks	keelloiks, keeltoloiks
essive	keeltonna, keeltoon	keeltoinna, keeltoloinna, keeltoin, keeltoloin
exessive1)	keeltont	keeltoint, keeltoloint
1) obsolete *) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the comitative is formed by adding the suffix -ka? or -kä? to the genitive.

References

• Ruben E. Nirvi (1971) Inkeroismurteiden Sanakirja, Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, page 162