tüteren

Dutch

Etymology

From toeteren, altered using Turkish orthography to mimic a Turkish accent. Inspiration for the spelling originates from a parody sketch by Sluipschutters.

Pronunciation

• IPA^(key): /ˈty.tə.rə(n)/
• Hyphenation: tü‧te‧ren

Verb

tüteren

1. (humorous, especially of Turkish people) to honk one's car horn celebratorily, especially after a football match

Conjugation

Conjugation of tüteren (weak)
infinitive	tüteren
past singular	tüterde
past participle	getüterd
infinitive	tüteren
gerund	tüteren n
	present tense	past tense
1st person singular	tüter	tüterde
2nd person sing. (jij)	tütert, tüter2	tüterde
2nd person sing. (u)	tütert	tüterde
2nd person sing. (gij)	tütert	tüterde
3rd person singular	tütert	tüterde
plural	tüteren	tüterden
subjunctive sing.1	tütere	tüterde
subjunctive plur.1	tüteren	tüterden
imperative sing.	tüter
imperative plur.1	tütert
participles	tüterend	getüterd
1) Archaic. 2) In case of inversion.

Derived terms

• getüter
• tüterturk